Õpperetk Sõrve 4. septembril 2014

Selleaastane looduse õpperetk viis meid Sõrve uurima, milliseid erinevaid randasid me sealt leiame. Lisaks saime ju nagu möödaminnes ära käia maailma otsas ja kuulata põnevaid lugusid Sõrvemaa ajaloost ja pärimustest. Meie teejuhiks sellel päeval oli sõrulane ja taimeökoloog Mari Lepik Ansekülast. Ja ega ükski matk ei ole täiuslik ilma korraliku leivakotita, selle eest hoolitses onu Andi Marta-Lovisest. Ja kogu ettevõtmist toetas keskkonnainvesteeringute keskus.

Esimese peatuse tegime Lõu majaka juures, kus saime omavahel tuttavaks. Nägime kivist randa ja taimi, mis seal kivide vahelt välja kasvasid. Saime teada, et mere poolt randa heidetud vetikatest tehakse marmelaadi ja et kohalikud külamehed selle müügist suisa raha teenivad.

Järgmine pikem peatus oli meil Kaunispe sadamas, kus olid kõrged liivaluited millest sai suure hooga alla joosta.

 Ja kust nägi kaugele, kaugele.

Liivarand on hästi vahva, sest siin saab joonistada. Liivajoonistamises olid mõned kohe päris meistrid:

Sõrve majakas on ikka hulka suurem kui Lõu majakas. 

Ja siit läksid vanasti vaprad mehed merele merehädalistele appi. Sõrve päästejaam.

Aga kuidas need taimed siin ikka kasvavad ja kust nad siin liiva ja kivide vahel süüa saavad?

 Ju vist ikka meri toob. Kuigi ega neil vist väga palju süüa ka pole, vaata kui väikesed nad on.

Nii jõudsimegi pisitasa randa mööda kõndides maailma otsa välja.  Teepeal otsisime kivistisi ja auguga kive, korjasime linnusulgi ja nautisime sooja vananaiste suve.

 Kas teadsite, et maailma otsas tulevad lained mõlemalt poolt ja saavad siin kokku?

Ja seal kaugel see sinine maariba on juba Kuramaa ja Läti, ei olegi enam Eestimaa.

Suur tänu kõigile osalejatele, bussijuhtidele, onu Andile toidu eest, tädi Marile mõnusa jutu, mängude ja uute teadmiste eest ja ilmavanale, et me veel mõnusa sooja suvepäeva saime. Meie üritust toetas keskkonnainvesteeringute keskus (KIK).